Nikolai Triik, Lennuk
http://kunstimuuseum.ekm.ee/wp-content/uploads/2014/12/ekm_vilnius_rest_2011_margit_a4_est.pdf,
Avalik omand, https://commons.wikimedia.org/w/index.php?curid=17888179
Seda viimast aspekti on «Kalevipoja» uurija August Annist väljendanud intrigeeriva suhtarvuna 10 : 5 : 3 : 2. Annisti kirjandusloolises valemis kuulub pool «Kalevipoja» autorlusest Kreutzwaldile, veerand Faehlmannile ning viimast veerandikku jagavad Annisti valemis omavahel Georg J. Schultz-Bertram ja keegi «Johan Lagos».
Kes oli see mõistatuslik aegade hämarusse vajunud tegelane, kelle kirglikuks unistuseks oli eesti rahvale eepose loomine?
Kui esimesed kolm olid doktorid ja õpetatud mehed, sirgunud baltisaksa intelligentsi kosutavas tuules, siis Johan Lagos oli Tarvastu kihelkonnast pärit maamõõtja ametisse vannutatud talupoeg. See kirgliku rahvusliku vaimuga Kreutzwaldi kaastööline on siiani jäänud kirjanduslooliseks varjukujuks, kelle panust eepose sünniloosse pole ehk siiani osatud vääriliselt hinnata. Johan Lagose mõõduandvat rolli Kalevipoja saamisloos on tunnustavalt märkinud näiteks Oskar Loorits, August Annist, Felix Oinas ja samuti Kreutzwald ise, kes on Lagost ühes oma kirjas nimetanud vaimustunult koguni «suureks varanduseks» ja «kalliskiviks».
Johan Lagos sündis 13. novembril 1801 Viljandimaal Tarvastu vallas Orrawa (Orava) talus Juhan ja Riin Labuse kolmanda lapsena. Tema surmaaeg ja -koht on teadmata. Peres oli kokku 6 õde-venda.
Orava oli Kuressaare mõisa karjamõis, kuid suuri mõisaehitisi pole seal ilmselt kunagi olnud. Pigem toimis see Võrtsjärve-äärne kõrvaline paik n-ö heinamõisana, kus karjale talveks toidupoolist varuti. Hiljem ehitati samasse kohta Orava kõrtsihoone, mille peamiseks funktsiooniks oli viinavoori kokkuseadmine ja esialgne peatuspaik. Seegi pole enam säilinud. Kunagine viinavoori jäätee kulges üle Võrtsjärve Tamme kõrtsi juurde, kust see järgmisel päeval Peterburi poole suundus.
Johan Lagos astus abiellu 1825. aastal. Johan ja Mari Lagose perre sündis kokku 8 last. Johan Lagose nime võib leida õige mitmes kirjapildis. Eesnimedena käibivad Johan ja Johann, perenimest võib leida veel variante Lagus, Laagus ja Labus. Lagos sai oma maarahva päritolu arvestades ebatavaliselt hea hariduse, omandades kroonu maamõõtja ameti. Ilmselt hinnati Lagose maamõõtja-oskusi kõrgelt, sest tema
kätte usaldati ka mõisamaade mõõtmisi. Tema joonistatud on näiteks ka Põhjaka mõisa
plaan. Tõenäoliselt just maamõõtja amet mängis Lagosele kätte suure eelise rahvapäraste lugude kogumiseks, Kreutzwaldil polnud selleks oma tohtriameti tõttu piisavalt aega. Seetõttu saab Lagos Kreutzwaldi jaoks juba algusest peale peamiseks kirjasaatjaks, kes varustab lauluisa rahvaehtsa pärimusega.
Kindlasti mängis oma osa Johan Lagose kujunemisel ka Tarvastu genius loci. Tarvastu kihelkond oli Mulgimaa suurima ja jõukama kihelkonnana üks ärkamisaja keskusi, kuid vaba vaimu hingust ja rahvuslikku aatemeelsust lehvis siin juba varemgi. Siin sündis Eesti Aleksandrikooli idee ja Eesti Kirjameeste Selts, mõlema initsiaatoriks oli Tarvastu kihelkonnakooli õpetaja Hans Wühner.
Tarvastu oli omamoodi piiririik: siin oli kõige jõukam ja ärksameelsem rahvas, samal ajal oli veel alles üsna arhailine pärimus. «Jõukate ja ärksate mulkide» kõrval olid olemas ka «vaesed ja vanameelsed mulgid». Lagos on kord oma kaaskirjas öelnud nõnda: «Silma torkas mulle see, et nõndanimetatud valgustatud inimeste juures muinaslugudest ja lauludest jälgegi leida ei olnud, aga mida enam ma seltsilisest läbikäimisest eemale läksin ja mida sügavamale ma ebalahkete soode ja laante taga asuvatesse Viljandi- ja Pärnumaa üksikperedesse tungisin, seda rikkalikuma ja mitmekesisema kuju võttis laulude, muinasjuttude ja lugude vald.»
Siin turgatab vägisi pähe võrdlus Lönnroti «Kalevalaga». Kui Elias Lönnrot oleks saadetud tohtriametit pidama näiteks Turusse või Savonlinna, poleks võimast põhjarahva eepost ilmselt kunagi sündinud. Vaene ja kauge Karjala säilitas hoopis kauem ja ehedamalt vana maagilise koega pärimust. Seos Johan Lagose «soode ja rabade taguste lugudega» on siin ilmne.
Lagos hakkab Kreutzwaldile kaastöid saatma üsna varakult. Juba 1846. aastal Õpetatud Eesti Seltsis peetud ettekandes «Visandid ja žanripildid eesti rahva elust» kasutab Kreutzwald teiste hulgas ka ühte Lagose saadetud juttu põrguskäimise loost. Loo peategelaseks pole seal veel Kalevipoeg, vaid rahvapäraselt Karupoeg. Mainimisväärne on see, et Lagos ei saatnud Kreutzwaldile mitte pelgalt rahvasuust üleskirjutatud jutte, vaid liitis omavahel erinevaid motiive ja töötas need põhjalikult ümber, üritades luua kirjanduslike ambitsioonidega tervikut.
Lagos valdas nii eesti kui saksa keelt, suurem osa tema säilinud käsikirjadest ongi saksakeelsed. Tähelepanuväärne on see, et kuigi Lagose saadetud materjalil oli Kreutzwaldile suur mõju, ei kohtunud nad silmast-silma ilmselt mitte kunagi. Kirjavahetus käis toonase ÕESi sekretäri Emil Sachssendahli kaudu. Ilmselt haistis Lagos juba üsna varakult, et sündimas on midagi suurt ja ta otsustas «Kalevipoja» loomisel ihu ja hingega kaasa lüüa. 1851. aastal kirjutab Kreutzwald Sachssendahlile: «Härra Laguses olete nähtavasti suure varanduse leidnud, peaks teil nüüd ainult õnneks minema seda kalliskivi õige kaua meie huvides tegevuses hoida. Niisugune ametimees puutub iga suvi maarahvaga kokku.»
Lagose sulest pärinevad suurelt osalt eepose X ja XVI peatükk («Kikerpära lood» ja «Reis maailma otsa»). Iseäranis viimases saavutab Lagose kirjanduslik fantaasia üsna pöörased mõõtmed, nii et Kreutzwald kaalus pikalt selle peatüki sobivust eeposesse. Lagos kirjutas need lood üles muistendivormis. Kikerpära-lugude Lagose poolt saadetud algtekst on arhiivis säilinud, «Reis maailma otsa» käsikiri kahjuks mitte. Vaatame neid peatükke lähemalt.
«Kalevipoja» kümnenda peatüki tegevus ei toimu mitte Pärnumaal suures Kikepera rabas, vaid selle prototüübiks on praeguse Helme valla piiril asuv Ikepera raba. Lagose saadetud muistendis elavad vetevaimud algselt Veisjärves. See veekogu jääb neile kitsaks ja paharetid migreeruvad Ikepera sohu, mille jagamisel Alevipoeg koos oma kannupoisiga appi tõttab. Lagos saadab need lood Kreutzwaldile kusagil 1850-date alguses. Lagos tuletab need jutud Vanapagana ja Kaval-Antsu muistenditest ning rahvalikest vetevaimu tüssamise lugudest. Vanapaganast saab vetevaim ja Kaval-Antsust Alevipoeg. Kalevipoja tegemistega seob need just Johan Lagos.
August Annist on täheldanud, et alates X peatükist võib märgata «Kalevipoja» süžee üleehituses teatud muutust. Kalevipoja kõrvale ilmub suur kaaskond ja kogu Kalevite selts asub võitlusse maailma kurjusejõududega. Annist nimetab seda «Lagose
meetodiks». Tundub, et Lagose käsitlus on Kreutzwaldi tublisti inspireerinud ja pärast mõningast kriisiperioodi saab Kreutzwald oma eeposega uuesti järje peale. 50-datel aastatel on Lagos üks väheseid, kes Kreutzwaldile materjali saadab. Kui Kreutzwaldi esimene hoog «Kalevipoja» koostamisel raugeb ja ta mõistab, et esialgne täieliku rahvaehtsuse idee ei kanna materjalipuudusel välja, on Lagos nagu omamoodi
päästeingel, kes Kreutzwaldile jätkuvat kaastööd saadab. Kui Õpetatud Eesti Selts oma sekretäri kaudu Kreutzwaldilt «Kalevipoja» järele pärib, vastab viimane kaunis frustreeritult: «Kalevipoja-sarnast hiiglanoormeest ei saa ometi nagu püksi tuult maailma puhuda, kust võtta??»
Kui uurida «Kalevipoja» X peatükki lähemalt, torkab silma mitmeid põnevaid momente. Võiks öelda, et tegemist on ehtsa mulgi eeposega. Lagos mainib konkreetseid paiku, mida Kreutzwald eeposesse muutmata kujul on ümber tõstnud. Ikepera soo, läbi Tarvastu looklev Mustapalli jõgi, mis saab vetevaimude koduks ja mille kaldale kaevatakse sala-auk, kus lihtsameelne paharet taalreid põhjatusse kübarasse puistab, ja Närska mägi, kus Kalevipoeg Vetevaimuga võidu kive heidab. See ilus kaldakõrgendik Viljandi järve ääres on vägilaste iidne mõõduvõtmise paik ja leidnud tänu Lagosele surematu toponüümina äramärkimist ka «Kalevipojas».
Samas peatükis avaldub mulkide ajatu vimm lätlaste vastu. Lätlasi nimetatakse põlglikult «lätikopsudeks» ja kaugelt kostva arusaamatu kõnekõmina kohta pillatakse «nagu läti keel».
Lagos suskab X peatükki sisse ka ühe omamoodi vimka. Nimelt omandab Lagose eriala ehk siis maamõõtmise oskus «Kalevipojas» lausa elupäästva funktsiooni tähenduse. Kui kannupoiss paharettide juurde külla kutsutakse, juhtub järgmine seik. Ohtrasti vägijooke pruukinud vetevaimud hakkavad vaese kannupoisiga kurni mängima. Viimaks tuleb kannupoisile päästev mõte: ta lausub paharettidele, et need ta õige kõrgele viskaksid – nõnda saaks ta nende elamise üle mõõta ja selle suurusest hiljem teistelegi pajatada. Paharetid loobivad vaesekest kuidas jaksavad ja heidavadki viimaks üle ukseläve, kus kannupoiss aega viitmata jalgadele valu annab.
Lagoselt pärineb ka X peatüki lõpumotiiv, kuidas sortside kaevu kukutatud veskikivist saab sõrmus Kalevipoja sõrmes.
Eepose XVI peatükk – «Reis maailma otsa» on aga kogu «Kalevipojas» täiesti eriline. See on kõige hilisem peatükk «Kalevipojast», mis valmis Kreutzwaldil Lagose pealekäimisel 1854. aastal. Kreutzwald ise midagi niisugust eeposesse ei kavandanud ja ilma Lagoseta poleks lugulaulus ka seda meeliköitvat reisi maailma otsa. «Reis maailma otsa» on mitmeski mõttes ebaharilik. See ei haaku kuigivõrd ei eelneva ega järgneva süžeega ning moodustab eepose sees justkui omaette terviku. Kreutzwald ei suutnud pikka aega otsustada, kas lisada see lugu eeposesse või mitte.
Ka August Annist märgib, et tegemist oleks otsekui mingisuguse veidra teadusliku ekspeditsiooniga, mille motiivid jäävad lugejale arusaamatuks. Pärast mõningast kaalumist otsustab Kreutzwald loo siiski Kalevipoja tegemistega liita. Veelgi enam – Kreutzwald hakkab seda motiivi koguni innukalt kaitsma. 1860. aastal kirjutab Kreutzwald Schultz-Bertramile: «Mina kirjeldasin seda sõitu karvapealt nõnda, nagu maamõõtja Lagos seda mõningate aastate eest ühe Tarvastu eestlase jutustuse järgi kirja on pannud.» Samas kirjas avaldab Kreutzwald kartust, et selle loo pärast veel «tühjapeade eesti seltsiga» tõsine tüli võib tõusta. «See on küll tühine narrisõit, kuid ei või ometi välja jätta, sest on rahvaehtne». Kreutzwald lisab südilt, et on valmis selle peatüki eest «viimse veretilgani võitlema».
XVI peatüki aluseks on iidne meremeeste folkloor, mis andis kontaminatsioone juba Odysseuse lugude jaoks. Motiivid, et kusagil põhjas asub paradiislik maa, pärinevad tõenäoliselt antiigi-eelsest maailmast. Aegade jooksul levisid need muinasjutud üle Euroopa ja ilmselt õnnestus Lagosel seesuguseid põnevaid rahvajutte veel 19. sajandi keskpaigas Tarvastu ja Halliste kihelkonnas kuulda. Sarnase koega muinasjutte on Eestis üles kirjutatud teisigi.
Ka selles peatükis tuleb selgesti esile Lagose meetod, kus tegevus jaguneb suure kaaskonna vahel ja Kalevite pojad võitlevad maailma kurjusjõududega. Sellest peatükist võib teha veel teisigi põnevaid järeldusi. Johan Lagos võib suure tõenäosusega olla ka sõna «lennuk» vaderiks. Just nõnda ristitakse laev, mida Kalevipoeg kavatseb algul ehitada tammest, targad mehed soovitavad teha rauast ja hiljem meisterdatakse laev hoopis hõbedast. Sõna «lennuk» prototüübiks olid Lagosel nähtavasti sõnad «lendama» ja «linnuke». Nii võib olla üks Tarvastu kandi mees kaudselt ristiisaks ka tänapäeva lennumasinale.
Lagosele kuulub ka lapu targa Varraku loo sidumine Tarkuseraamatu motiiviga. Varrak küsib Vana Kalevi Tarkuseraamatut tasuks juhatuse eest maailma otsa ja tuleb sellele hiljem järele. See loob eeposesse omamoodi müstilise kihistuse, tehes kummarduse muistsele kirjasõnale.
Üks Lagose lemmiktegelasi näib olevat veel mõistatusliku loomuga Alevipoja kannupoiss. See esineb mõlemas Lagose vermitud peatükis. Kannupoiss on üks väheseid inimmõõtmelisi tegelasi eeposes, kes nutikuse ja kavaluse pärast hiidude seltsi võetakse. Saatus on tema vastu ebaharilikult soosiv: XVI peatükis kaob ta näkineiu meelitusel «teisele poole jäämägede taha», ehk siis müütilisele soojale maale, mida võib pidada omamoodi paradiisi kujutelmaks. Sellal kui teised eepose tegelased järjepanu kas surevad või suisa põrgusse satuvad, on taevased jõud kannupoisi vastu iseäranis heatahtlikud. Ei ole võimatu, et Lagos nägi kannupoisis koguni iseenda kujutist.
Paralleelselt Kalevipoja-lugudega saadab Lagos Kreutzwaldile ka muud folkloorse sisuga materjali. Lagose pärandi uurimisel tuleb ilmsiks meeliköitev asjaolu, et just Lagose saadetud materjali põhjal pannakse Kreutzwaldi tegevust tähele ka Eestist väljaspool. Võiks öelda, et Lagose jutud olid üheks esimeseks ekspordiartikliks, kuidas Eesti rahvapärimus Euroopasse jõudis.
Mulkidele võiks iseäranis korda minna see, et Lagose kogutud materjal pärineb peaaegu eranditult Mulgimaalt. Sellest vaatenurgast olid mulgid esimesed, kes 19. sajandil Eesti kirjanduse Euroopasse viisid. Huvipakkuv on see, et Kreutzwaldi põgusates kontaktides Soome lahe teisel kaldal toimetanud Lönnrotiga vilksatab samuti Lagose nimi. Ainsas Kreutzwaldi säilinud kirjas Lönnrotile (1854) kuulutab Kreutzwald suure õhinaga «ühe Tarvastu maamõõtja lahkel kaasabil kogutud nõiasõnadest» ning kasutab Lagose materjali peamise argumendina «Kalevipoja» rahvaehtsuse rõhutamisel.
Lagos osutus viljakaks kaastööliseks ka Kreutzwaldi «Eesti rahva ennemuistsete juttude» loomisel. Lagose saadetud juttudest on tuntud kolm: «Pikse pill», «Paristaja poeg» ja «Härjapõlvlaste riid». «Härjapõlvlaste riid» on ühtlasi Kreutzwaldi esimene eesti keeles ilmunud muinasjutt (1855). Tegelikult on Lagose käsi mängus veel ka «Kalevipoja» seitsmeteistkümnendaski peatükis, kus härjapõlvlase leemevarguse motiivist on saanud eeposesse üsna mahukas süžee.
«Pikse pill» (algselt «Piksetrumm») ilmub esmalt saksakeelsena ajakirjas Inland 1858. Seda juttu kiidab muuhulgas ka Jacob Grimm, kes näeb «Piksetrummis» seoseid vanade Islandi saagadega ja peab seda veenvaks näiteks võrdlevast mütoloogiast. August Annist on pidanud «Pikse pilli» ja samadel Lagose saadetud motiividel põhinevat juttu «Paristaja poeg» Kreutzwaldi muinasjuttude paremikku kuuluvaiks. 1866. aastal ilmunud «Eesti rahva ennemuistsete juttude» kogumikus on Kreutzwald asendanud rahvaehtsa piksetrummi torupilliga, kuna pidas seda eestipärasemaks. Sellegi muinasjutu algmotiiv on iidvana, pärinedes vanadest kreeka müütidest.
Ka Peterburis pannakse tähele Lagose kogutud jutte. Anton Schiefner avaldab 1855. aastal Peterburi Teadusliku Akadeemia toimetistes Kreutzwaldi poolt saadetud Koidu ja Hämariku versiooni, mis põhineb Lagose üleskirjutusel Tarvastust. Selle esmapilgul tähtsusetu kultuuriloolise seiga taust on huvipakkuv. Nimelt levis kahtlus, et Faehlmanni sulest ilmunud Koidul ja Hämarikul polegi rahvaliku mütoloogiaga kuigivõrd seost ja see on kirjaniku enda fiktsioon. Kreutzwald, kes tahtis puhtana hoida vana sõbra mälestust, otsis pingsalt muistendi rahvaehtsat versiooni. Viimaks tõttab päästeinglina appi Johan Lagos, kes vana Tarvastu rahvajutu abil päästab Kreutzwaldi murekoormast. Nii Kreutzwaldil kui Schiefneril paistab selle üle olevat siiralt hea meel ja võib koguni oletada, et just see Lagose saadetis avab hiljem Kreutzwaldile ukse Keiserliku Peterburi Teaduste Akadeemia väljaannetesse, kus ilmub mõned aastad hiljem «Kalevipoja» esimene n-ö teaduslik versioon.
Johan Lagos kuulus Kreutzwaldi loomingu mõjutajate kõige lähemasse ringi. Ei ole võimatu, et eeskätt just Lagoselt laenas Kreutzwald oma loomingu põhimeetodi –rahvajuttude ümberkirjutamise kunstipärasesse vormi. Asjaolu, et Kreutzwaldil ei õnnestunud pärimuse lünklikkuse tõttu esitada lõpuni rahvaehtsaid muinasjutte ja koostada rahvaehtsat Kalevipoega, paneb paradoksaalsel kombel aluse ka eesti kirjanduse sünnile.
Lagose fantaasia ja ambitsioonid ületasid kaugelt kõikide teiste kaastööliste oma. Ta ei rahuldunud sugugi mitte juttude üleskirjutamisega, vaid töötles neid tublisti ümber ja lisas sinna juurde kirjutaja isikupära. August Annist nimetab Lagost mitte estofiiliks, vaid suisa estomaaniks. Tänapäevaste kriteeriumite järgi oli see Tarvastust pärit maamõõtja ehtne marurahvuslane, kes tahtis luua eestlaste jaoks tõelist sangarkuningat. Kreutzwald oli tema fantaasia vaoshoidmisega üksjagu hädas, sest Lagose jaoks oli Kalevipoeg mitte üksnes kuulus muinasvägilane, vaid ta pookis talle juurde ka teadlase, riigimehe, maadeavastaja ja paljude teiste märksa maalähedasemate elukutsete jooni. Lisaks oli Lagos veendumusel, et Kalevipoeg peab tingimata naise võtma (meenutame, et ka Lagosel endal oli kaheksa last). Lagos pakkus isegi välja konkreetse koha – sangari pulmad pidid toimuma Mõisakülas.
Annist väidab Kreutzwaldi kirjavahetusele tuginedes, et Lagose saadetised olid üheks ajendiks, miks Kreutzwald otsustas «Kalevipoja» uuesti ümber töötada. Meenutame, et esialgu hakkas Kreutzwald looma muistendieepost ja Alg-Kalevipoeg valmis juba 1853. aastal. Värsseepose mõte hakkas lauluisa paeluma hiljem, kui materjali vähehaaval juurde kogunes. «Reis maailma otsa» võis olla selle kaalutluse üheks nurgakiviks.
Lagose viimastest eluaastatest on vähe teada, kuid ilmselt tabas teda Juhan Liivi saatus. Lagos sõgeneb elu lõpul täielikult ja sureb tõenäoliselt kusagil 1860-date lõpus Riia vaimuhaiglas. Sellest, et tema fantaasia kohati õige pööraseks muutus, võib leida märke juba Kreutzwaldi varasemates kirjadest. 1853. aastal tunnistab Kreutzwald Sachssendahlile: «See hea mees on oma kirjutistes pisut kaootiline, õige niidi kätteleidmine pole iga kord just kerge töö.» Hiljem kurdab ta sama muret Alexander Neusile, kes Kreutzwaldi selles osas valgustab: «Kuulsin, et tal juba varases nooruses üks kruvi logisenud».
Hiljem, kui Lagose vaim juba päris sõgedaks muutub, teatab ta Kreutzwaldile koguni tasu, mida Kalevipoeg Kikerpära soo mõõtmisest olla saanud, nimelt 68 taalrit ruutversta pealt.
Maailmakorra eestkõnelejaks jäi Lagos kuni surmani. Tema viimaste säilinud paberite hulgas on ülestähendusi, millest võib järeldada, et esmalt hakkas Lagos ennast pidama Kalevipojaks, hiljem aga mõtleb endale veelgi suurejoonelisema tiitli. Ta lisab ühe kirja alla enda epiteediks «Toktor Kosmatika». Ilmselt tuletas Lagos sõna «Kosmatika» kokku kahest sõnast, kosmosest ja matemaatikast. Kui kolm ülejäänud «Kalevipoja» loojat olid doktorid nii otseses kui kaudses mõttes (arstid kui õpetlased), siis Lagos ei tahtnud Kreutzwaldist, Faehlmannist või Schultz-Bertramist kuidagi maha jääda.
Kokkuvõtteks võiksime öelda, et see hull Tarvastu mees mõtles välja «Kalevipoja», lennuki ja elu lõpul viimaks terve universumi. Maamuna jäi talle lihtsalt liiga kitsaks.
Niivõrd inspireerivaid kreatuure võib kultuuriloost leida harva. Johan Lagos vääriks tegelikult omaette monograafiat, kuna tema kirglik ja kummaline tegevus eesti kirjanduse sünni juures on vaieldamatu.
Kui lähtuda Lagose nime päritolust, siis nimi ‘lagos’ pärineb ladinakeelsest tüvest ‘järv’. Ei ole võimatu, et selle nime said Lagose esivanemad just seetõttu, et nende sünnipaik asus Võrtsjärve ääres. Maakeeli kõlaks Johan Lagose nimi hoopis kodusemalt – Järve Juss.
Lagos on ühtlasi miljonilinn Nigeeria rannikul. See on omamoodi krutskilik kummardus Johan Lagose paleuslikele eksirännakutele, mis viisidki ta viimaks oma kangelase kannul maailma otsa. Kreutzwaldil ja Faehlmannil teadupärast omanimelisi linnu pole, kuid Järve Juss ehitab oma eriskummalist fantaasiamaailma Aafrika randadel edasi. Eks me kõik pärineme teadupärast Aafrikast ja nii nagu Imavere ristis osutas üksvahe Tarvastu kuues mulk ontlikult Viljandi suunas, kulgeme Lagose kannul võib-olla kunagi sinna lõunamere randadele tagasi.
Valdur Mikita «Johan Lagose mõistatus»
Sakala, juuni 2014
Rohkem Johan Lagosest: Kuulsad mulgid